Metsa!

Vanaema oli kõige kiirem marjakorjaja, keda ma tean, ja seda veel päris kõrges eas. Järvselja metsades, soodes ja rabades kasvab nii mõndagi, ja juba varases nooruses sain minagi korilusepisiku külge. Esimesed marjad olid murakad, järgnesid vaarikad ja mustikad, aasta lõpetasid jõhvikad. Vahepeal veel seeni, võib-olla ka mõned pohlad.

Korjasime kilumannergutesse, mis kitlivööga kõhule seotud. Kes ei tea, milline vana kilumannerg oli, võib guugeldada. Kui mannerg täis, valati see suuremasse anumasse tühjaks. Oli auasi korjata võimalikult puhtalt, et pärast vähem puhastamist oleks. Kõige puhtamalt korjava marjulise tiitel kuulub kahtlemata mu sõtsele, vanaema tütrele, kes on minust vaid kümme aastat vanem.

Marjametsa juurde kuulusid parmud ja sääsed. Huvitav, kuidas nad tol ajal justkui vähem häirisid? Mõni aasta tagasi Järvselja metsas mustikal käies pidin hulluks minema, kui varblasesuurused parmud mu ümber tiirutasid ja otsisid võimalust ihutükikesega minema lennata, et seda siis oksal istudes järama hakata.

Jah, vanaema oli superkiire korjaja, aga vähemalt ühes asjas tegin ma talle metsas ära – ma teadsin alati, kus suunas on kodutee. Kuidagi intuitiivselt teadsin, ilmselt salvestusid kõik keeramised-pööramised kuhugi vahemälusse.

Murakal ei ole ma enam aastakümneid käinud. Murakad korjati pooltoorelt ja jäeti suurtesse laastukorvidesse järelküpsema. Küpsed murakad võivad hulluks ajada! Murakakompott, murakamoos … oeh 🙂

Jõhvikale pidi pikalt kõndima, see mulle eriti ei meeldinud. Korjata meeldis küll, ja selle kõrvale igasuguseid asju välja mõelda.

Paar aastat tagasi, kui sõtse üle pika aja jälle autoomanikuks sai, oli üks esimesi sõite trett metsa, Memm kaasas. Seenele, kui ma õigesti mäletan.