Nojah, kõhutäie ja jõuluõhtu eest peavad kõik küll ise hoolitsema, aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ega ma enam eriti ei blogi. Juhuks, kui seda veel märgata pole olnud …
Facebook on selle pärast mõnus, et seal saab kenasti kindlaks määrata, kes millist postitust näeb. On asju, mida jagan lähimate sugulastega, asju, mida jagan kõigiga, asju, mida ei jaga nt lastega.
Kohtume FBs! 🙂
Linnariided 
Oh, kahju.
Kahju jah. Pole paraku kõige andunum FB kasutaja.
on jah kahju… FB kasutaja olen küll, aga no väljaspool sõbralisti ju suurt midagi näha pole?
Mittefeisbuklasena kurvastan ka 😦
Oi, kurvastada ma küll kedagi ei lootnud 🙂
Ega ma poodi päris kinni pane, kui vaja end veidi pikemalt väljendada, kirjutan ikka blogisse. Lihtsalt laste lahedad ütlemised ja lühemad tähelepanekud lähevad FBsse. Pilte panen ka rohkem sinna.
Tänu blogimisele olen tutvunud paljude heade ja huvitavate inimestega. Silmast-silma olen rääkinud küll vaid paariga, aga ikkagi … netisuhtlus käib mõnega juba kaheksa aastat! See on ilmatu pikk aeg, kui laste pealt vaadata. Ja FBs on mul üks nimekiri, mille nimi on Blogijad – selle nimekirjaga jagan ma vahel postitusi-pilte, mida ma teiste tuttavatega peale oma perekonna ei jagagi. Ikka tahaks ju näidata, kui suureks on nüüd kasvanud see poiss, siis polnud veel aastanegi, kui ma oma esimese blogiga alustasin. Ja tütrega tahaks vahel eputada ja … 🙂
a kas sulle võib siis FB sõbrakutse saata?
See meeldiks mulle väga 🙂
Vat kus lugu, ma pean nüüd ka siis rohkem FBsse üle A õla piiluma.
Minul on kah tunne, et kõigest ja kõigist on juba kirjutatud ja keda see üldse huvitab ja nii. FBs ma väga pole grupeerida viitsinud. Aga kui mõtlema hakata, siis Blogijad tunduvad tõest otsekui vanad relvavennad. Ka ise panen aeg-ajalt mõningaid asju, millest varem oleks bloginud, pigem FB-sse üles. (Twitteri formaat jääks minusugusele grafomaanile siiski liiga lühidaks.)
Nii et mõistan Su tundeid täiesti.
Saatsin sulle ühe meemi 🙂
http://kuduvkoeraomanik.blogspot.co.uk/2014/09/raamatumeem.html