Klopin siis blogi tolmust puhtaks, et kirjutada paar sõna ühe raamatu kohta. Olen ikka öelnud, et ma pole suurem asi arvamuse avaldaja, sest kipun oma elu väga lihtsaks tegema. Raamat / film / kunstiteos kas meeldib või ei meeldi ja tavaliselt ma pikemalt ei analüüsigi. Oma peas võin seda teha küll, aga kirja panen harva. Näiteks nüüd 🙂
Hakkasin seda raamatut tõlkima kohe, kui „Õ.N.N“ oli lõpetatud, ja pean tunnistama, et algul olin pettunud. Briti autorilt ootan ma (ala)teadlikult huumorit, Reizin pakkus seda küllaga, Mackintosh on vaoshoitum.
Loo arenedes aga elasin maailma sisse. Põhiline tegevus toimub Eastbourne’is 2017. aasta jõulude ja aastavahetuse paiku, käivitavad sündmused on toimunud üheksateist kuud varem, käärimine enne seda muidugi aastaid. Lugu perekonnast, valedest valikutest, nõrkustest ja tugevustest.
Kuna tegu on põnevusromaaniga, ei taha ma süžee kohta liiga palju kirjutada. Panen hoopis kirja mõned märksõnad, mis nüüd, raamatule takkajärele mõeldes, pähe tulevad.
Elu pärast enesetappu – kuidas ja kas suudavad end kokku korjata ja edasi elada enesetapjate lähedased.
Elu enesetapja kõrval – minu jaoks olid kõige huvitavamad tegelased (endine) uurija Murray Mackenzie ja tema naine Sarah. Sarah põdes piirialast tüüpi isiksushäiret ja oli korduvalt proovinud endalt elu võtta.
Armastus – ja mitte peategelase Anna ja tema elukaaslase Marki vahel, vaid taas see, mis Murray ja Sarah’ vahel. Loo edenedes muutusid need kaks mulle üha sümpaatsemaks.
Autor on väga osav lookeerutaja ja pingelooja. Täpselt parasjagu timmitult on kahtlusaluseid mitu, kuni lõpuni ei saa välistada ühtki neist.
No ja siis see lõpp. Olen kindel, et pea kõik lugejad otsivad pärast viimaste lausete lugemist üles ühe eespool asuva lehekülje ja püüavad leida, kas tõesti polnud sellele päris lõpule siis varem vihjatud.
Linnariided 